Mulle meeldib lugeda aforisme ja sirvida mõtteterade raamatuid – kui keegi mulle kingib ühe nendest, olen alati õnnelik ja tänulik. Kui juhtub, et olen juba varem sarnase soetanud, siis kingin enda ostetu või selle, milles pole pühendust, oma lastele edasi.

Eraldi rubriigi peaksin jätma Rabindranath Tagore’le – olen tema mõtisklusi/luulet kogunud erinevatesse kaustadesse, kasutan neid sageli oma postitustes, loen ikka ja uuesti…

Kui kirjutan sünnipäevatervitusi, õnnitlus- või muid kaarte, siis kasutan alati mõnda lauset või mõtet, kuid mitte kunagi niisama “tilu-lilu” värssi. Ennem pöördumise kirjutamist seisan riiuli ees ja valin mõne raamatu, lehitsen neid mõeldes konkreetsele inimesele – mõnikord läheb see sobiva otsimine päris pikaks, mõnikord ei suuda valida ja mõnikord avaneb raamat kohe “just sellest õigest” kohast…

Olen, nagu paljud meist, kaotanud siin elus liigagi palju minule kalleid inimesi – mõned neist on lahkunud lubamatult vara, teistega olen saanud koos luua lugematul arvul ilusaid hetki, mida meenutada. Ma püüan neid mitte taga igatseda, et mitte häirida nende “olemist” seal, kuhu nad rändasid. Pigem meenutan neid südamesoojuses, tänutundes ja sügavas austuses…

Hiljuti leidsin ühe armsa Jaapani legendi, mille oli postitanud Pille Pettai oma loodud FB gruppi :

“Kui inimene lahkub taevasse, et tal igav poleks, kingib Jumal talle akna, milles on näha ta lähedasi ja sõpru. Aknal seisab potilill ja okste külge on seotud kelluke. Kui keegi meenutab inimest- heliseb kelluke. Kui räägib temast hästi- paistab aknast päike, kui nutetakse taga- sajab vihma, aga lilleke kasvab, rõõmustab taevas elavat inimest. Esimesed päevad kelluke heliseb tihti, kuulda on häid sõnu, inimesed nutavad, kurvastavad ta lahkumise pärast. Kuid ajaga helin muutub harvemaks, päike ei paista aknasse, vihm on harva ja lilleke saab hukka…

Igal meist peab olema armastav süda, mis mäletab, ütleb hellu sõnu, palub, et hing ei eksleks pimeduses. Olgu neil, kes on pilve tagusel piiril- rahu. Las heliseb kelluke…Las õitseb lilleke…”