Töötan Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis ja Mõisaküla Koolis  inglise keele ja inimeseõpetuse õpetajana, lisanunud on vene keel võõrkeelena ja KEAT. Olen olnud klassijuhataja paljudele toredatele noortele. Aastal 2020 sai minust 4.a klassi juhataja – esimene kogemus nii noortega. Õpin ja kohanen 😀 .

Olen Tallinna 21. Kooli ( toonase N. V. Gogoli nimelise 21. Keskkooli) inglise keele eriklassi vilistlane. Ülikooliõpinguid alustasin tegelikult vene keele ja kirjanduse erialal, kuid ennem lõpetamist, noore ja rumalana, otsustasin, et õpetajaks saada ja kodulinnast lahkuda ei taha ma mitte mingi hinna eest, ning jätsingi teemaga hüvasti … Kogemusi sai omandatud nii sekretäri kui raamatupidajana, loodud sai perekond. Põhikooli inglise keele ja inimeseõpetuse õpetaja ameti omandasin nii Tallinna kui ka Tartus Ülikoolis. Nüüdseks olen seda ametit pidanud üle 25 aasta ja seda on ikka väga palju. Tänu eelpool mainitud kogemustele ja õppetundidele olen saanud olla toeks ka oma õpilastele, kui neile on tundunud, et tahaks ühel hetkel kõigele käega lüüa: “Never say Never!” ja astu alustatud rada lõpuni – vähemalt see esimene.

Alustasin Mõisaküla Keskkoolis, kus mind õpetajaks “ära räägiti”, peale seda kui olime, seoses abikaasa metsaülemaks määramisega, kolinud Mõisaküla külje alla, Abja valda. Aasta oli siis 1995. Siinjuures olen tänulik oma õpetajatele Tallinna 21.-koolist siiani, sest ega mul toona 6.-12. klasside ette astudes muud pagasit õpetajaks olemisest polnudki, kui mälestused ajast, mil ise õpilane olin ja pühendunult inglise keelt õppisin. Õpetajatöö ja pere kõrvalt, kus kasvamas väikesed lapsed ning minu hullumeelset töörallit jälgiv abikaasa, jätkasin paralleelselt õpinguid Tartu Ülikoolis ning hiljem ka Tallinna Ülikoolis. Tagasi vaadates oli ikka karm aeg küll, aga noored jõuavad palju! Aastast 2004 asusin õpetama Abja Gümnaasiumis, kuid sealne aeg jäi lühikeseks – karjäär jätkus 2006.aastal Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis, millele olen truuks jäänud siiani. Mõned aastad hiljem kutsuti mind tagasi Mõisaküla kooli ja nii jätkus mu õpetajakarjäär kahes koolis paralleelselt 11 aastat.  Seega olen näinud ühe keskharidust andva kooli hääbumist liitklassidega põhikooliks ja sealt edasi 6-klassiliseks kooliks. Nüüdseks on, kahjuks, see kool vajunud ajaloo hõlma. Seega on mul kogemusi erinevaid.

Need väikesed lapsed, kelle kõrvalt ma õpetajatööd alustasin, on pesast juba välja lennanud – kõik 3. Kaks neist on oma koha elus juba leidnud. Noorim leidis kaitseväes riiki teenides oma kutsumuse  – olles omandanud nooremseersandi auastme ja parameediku kutse, omandab ta hetkel teadmisi meditsiinivaldkonnas. Olen uhke ja tänulik ema – lastest on sirgunud töökad, hoolivad, abivalmis ja elus oma koha leidnud inimesed.
Jõudu mööda toimetan aias ja mõnikord võib mind isegi leida männimetsast, mida jagub Kilingi-Nõmmes ohtrasti, kuid minu hing ihkab alati mere äärde.

Minu hinge mahub veel huvi Põhja-Ameerika põlisrahvaste kultuuri ja eluolu vastu ning mul on mitmeid häid sõpru sealsete rahvaste hulgas, kes ka Eestit külastanud. Pean nendest väga lugu ning tean, mis on indiaani higitelk ning muudki huvitavat, mis selle kauge, kuid eestlastele ometi väga omase, maalähedase, mõttelaadiga seondub. Kui võimalik ja aeg sobib, siis võib mind kohata Viljandi Pärimusmuusika Festivalil head muusikat nautimas.

Minu viimase aja toimetamised on olnud seotud pigem digimaailma iseavastamisega. Ajalooks on saanud 2015.a. kevadel osalemine Mõisaküla Kooli naiskonnaga programmis “Digiajastu haridusjuht: Õppeprotsessi juhtimine digiajastul” ning 2016. a. kevadel “Digiajastu haridusjuht: Haridusasutuse digitaristu arendamine”. 2015.a. lõpus lõin kaasa “Tuleviku õpetaja” 3. mooduli, “Õppeprotsess digiajastul”, tegemistes, mille käigus valmis ka käesolev veebipäevik. 2016. aasta sügisel lisandus ka 4. moodul “Digitaalne kodanik”.  Lisaks arvukad ja erinevad baaskoolitused Tartu Ülikoolis (nii digi- kui ka pedagoogika teemalised). Filoloogina jätkus julgust teha läbi App Inventori koolitus – sain hakkama! Ühtlasi olen osalenud Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi “Kaasav Kool” projekti meeskonna töös.

Koolitustelt ootan ikka uusi ja värskeid ideid, sest liitklassid ja erineva õpivõimega lapsed ühises võõrkeele tunnis (üliandekatest IÕK ja LÕK lasteni) on olnud pikalt minu suurim väljakutse. Püüan jõudu mööda täiendada mitmekülgset digitaalset materjalivaru. Olen avatud uutele digiväljakutsetele –  toredatele töö- ja õpikeskkondadele, mida valdavalt ise avastanud olen. Neid on aastatega kogunenud omajagu – mõned neist on jäänud kasutusse ja on ka neid, mis unustuse hõlma vajunud. Alles olen hoidnud oma esimest õpikeskkonda PBworks’is (on võõrastele suletud, sisselogimiseks tuleb edastada taotlus ja põhjendus), kus võib leida linke ülesannetele, mis loodud “Hot Potatoes” keskkonnas – ikka ise avastades. 

Kuna see blogi sai loodud just minu töö ja enesetäiendamisega seoses, siis on ehk asjakohane lisada siia ka minu 2015. aasta eduelamus:

Üllatus, mis tuli positiivse šokina, nagu välk selgest taevast – on ütlemata soe tunne, kui sinu tööd märgatakse ja tunnustatakse ning see tunnustus edastatakse auväärsete vilistlaste ning õpetajate ees kooli 110. juubelil – seda emotsiooni ei oska kirjeldada ning võtab sõnatuks…

Aitäh, Mõisaküla Kooli pere!
Minu sügav kummardus kolleegidele ja õpilastele märkamise ja usalduse eest!

(Foto: Margit Jaanson)

Selgituseks olgu öeldud, et ega ma ise seda e-õppe keskkonda osanudki millekski suureks pidada, sest pigem väärtustan oma päevast-päeva tööd õpilastega: jagades oma teadmisi, avastamisrõõmu, südamesoojust, mõistmist ja väljakutseid. 

Tänukirjaga pärjatud keskkond sai alguse minu Mõisaküla Kooli õpilaste palvel. Kuna kool on väike, siis ei olnud eriti mõttekas liituda väga kalli eKooliga (toona veel oli kallis!), samuti ei arutanud me Studiumiga liitumist. Lapsed aga puudusid sageli – kes haige ja kes võistlustel… Koduseid töid oli raske teha, sest klassikaaslaste käest ei saanud alati piisavat informatsiooni. Seega sai (2014/15 õppeaastal) mõningase mõttetöö ja katstuste tulemusel loodud Google Drive’is ühiskirjutamise tabel, kus tunnisisu ja kodused ülesanded kenasti kirjas. Lapsed aga sellega ei rahuldunud ja soovisid ka hinnetelehti ning need nad ka said minu aines, esialgu. Kui süsteem toimima hakkas, tutvustasin seda direktorile, kes otsustas, et kooli arvutiõpetaja loob õppeaasta viimaseks veerandiks kõiki ained hõlmavad klasside leheküljed ning igale õpilasele privaatse hinnetelehe. 2015/ 2016 õppeaastast oli kooli e-õppe keskkonna täitmine õpetajatele kohustuslik. Süsteem toimis (paari kolleegi puhul küll vaevaliselt – pidureid leidub igas meeskonnas), sest nii õpilastel kui ka nende vanematel oli infole juurdepääs, ja mis peamine – ei küsinud sentigi kooli niigi kõhnast rahakotist.

Alates 2016/17 õppeaastast liitus Mõisaküla Kool lõpuks eKooliga. Seoses sellega olin kolleegidele toeks seal toimetameisel ja koos direktoriga, kelle kanda enamus tööst,  püüdsin hakkama saada ka administraatori rollis. Nii mõnigi kord jõudsime koos rõõmsa tõdemuseni: “Kaks pead on ikka kaks pead!”. Paar aastat hiljem läks kool üle “Stuudiumile”.

Katsetasime Mõisaküla Kooliga ka õpiveebi, kuid olen siiani (vajadusel) eelistanud siiski, töötades kahes koolis, kus on kasutusel erinevad õpikeskkonnad (Moodle ja Õpiveeb), isiklikku õpikeskkonda winterwind.pbworks.com. Põhjus lihtne – haldan oma jagatavat õppematerjali ühes kohas ja ei dubleeri. Õnneks on eKooli pidevalt täiendatud ja ka Stuudium pakub mitmeid võimalusi. Lisaks on õpilastele omaseks saanud toimetamine Google Drive’is.

Seoses distants- ja hübriidõppega on meile omaseks saanud veel avaram digimaailm – ei tea enam kuhu tormata, mida valida ja mida jätta. Läbi digikoolituste tuleb pidevalt juurde uusi teadmisi ja võimalusi – ole ainult “mees” ja haara kinni, katseta, proovi… … ja mine hulluks 😀 Ometi on koos kõige sellega saabunud teatud selginemine ja settimine – proovida ju võib, kuid esialgu tasa ja targu, jättes toanurka kopitama esimese vasikavaimustuse. Distantsõpet kogedes olen jõudnud tõdemusele, et paber ja pliiats ning õpikud ja vihikud on kui üks rahulik kodusadam, kus tormi eest varju võib leida. 

Ometi, maailm muutub ja meie koos temaga – tuleb sammu pidada ja osata vaimustuda nii digimaailmast kui ka merekohinast või linnulaulust rõkkavast, õidepuhkenud õunaaiast, kus sumisevad mesilased ja kriuksub aiakiik, millel istub üks õnnelik inimene ja loeb raamatut – päris raamatut!